Liitiumkarbonaat ja liitiumhüdroksiid on mõlemad akude toorained ning liitiumkarbonaadi hind on alati olnud liitiumhüdroksiidi omast mõnevõrra odavam. Mis vahe neil kahel materjalil on?
Esiteks, tootmisprotsessis saab mõlemat liitiumpüroksaasist ekstraheerida, seega pole hinnavahe nii suur. Kui aga need kaks omavahel ümber lülituda, on vaja lisakulusid ja seadmeid, seega kuluefektiivsust ei saavutata.
Liitiumkarbonaati toodetakse peamiselt väävelhappe meetodil, mis saadakse väävelhappe ja liitiumpüroksaasi reaktsioonil ning liitiumsulfaadi lahusele lisatakse naatriumkarbonaati, seejärel sadestatakse ja kuivatatakse, et saada liitiumkarbonaat;
Liitiumhüdroksiidi valmistamine toimub peamiselt leelise meetodil, st liitiumpürokseeni ja kaltsiumhüdroksiidi kuumutamisel. Teised meetodid kasutavad nn naatriumkarbonaadi survestamist, st valmistatakse liitiumi sisaldav lahus ja seejärel lisatakse lahusele lupja, et saada liitiumhüdroksiid.
Üldiselt saab liitiumpürokseeni kasutada nii liitiumkarbonaadi kui ka liitiumhüdroksiidi valmistamiseks, kuid protsessitee on erinev, seadmeid ei saa jagada ja kulude vahe on suur. Lisaks on liitiumhüdroksiidi valmistamine soolajärve soolveega palju kallim kui liitiumkarbonaadi valmistamine.
Teiseks, osaliselt kasutatakse kõrge niklisisaldusega kolmikkomponendis liitiumhüdroksiidi. NCA ja NCM811 kasutavad akukvaliteediga liitiumhüdroksiidi, samas kui NCM622 ja NCM523 võivad kasutada nii liitiumhüdroksiidi kui ka liitiumkarbonaati. Liitiumraudfosfaadi (LFP) toodete termiline valmistamine nõuab samuti liitiumhüdroksiidi kasutamist. Üldiselt toimivad liitiumhüdroksiidist valmistatud tooted paremini.